Mis see on?

Kui kaseladvad ohkavad
neis puis on peitund igatsus.
Kui meie huuled kohtuvad,
kõik eraldav on vangistus.

Kas armastus on ajalik
või ajatu kui vesi?
Mis aur või jää, kui vajalik,
kord põse puhtaks pesi.

See tunne, puhas ja puutumatu
kui kastene õunapuuõieke,
suudab seista muutumatu
kui möllab põud või pakane?

Võiks juba...

Igatsus.

Viinamarjadega käärid,
kui tahad, puhud,
sa tead, mis väärid,
kuid need on harvad juhud.

Kas oled vang,
või oled vabadus.
Oled puu või säng,
naeratus või lubadus.

Kuid kes kuuleb
sinu vargset nuttu.
Kes sind näeb, tuleb,
kes mõistab su juttu?

Kuid ma tean
et ühel päeval tulen ka.
Lootma pean,
et kui lähen, Sinuta.

Siis ma tahaks
olla lihtne hiir.
Ära pane pahaks
et kaon, kui ilmub päiksekiir.

Sulle kinkisin

Sul kinkisin miskit, mis usub,
eikunagimaad, mis tekib taas.
Et pimeda lume all, mis rusub,
end peidab lõhnav lilleaas.

Ta punakalt helkiv, tundub väike.
Seal peitub sogane meri,
Mida ei kuivata tuul, ei suvepäike,
kus kestab öö ja tilgub veri.

Paistab vastupidav, kange?
Kuid ei kuula mõistust.
Pigem pisaraiga langeb
ja tunnistab truult armastust.

Kui rannal seisad, meenuta mind.
Mõtle, et tilgake sest lõputust veest
neis laineis, mis tervitamas sind
on pisarad sügavalt mu seest.

Usu minusse, usu mu silmi,
usu pisaraid, mis pärit on neist.
Olles sinuga, vist nägin filmi,
et õnnelikuks tegime teineteist.

Perfektsus su nimeks, mulle oled
ülivõrdest ülem ja parimast parem.
Mitte keegi, ka mina täiuslik pole,
kuid ei ole see, kes olin varem.

Kui vaatad teetassis suhkrut sulamas,
naeratad, sööd või tänaval käid,
tea, et olen lähedal, olen olemas,
et mu süda sulle jäi.