Ma laman keset tühja teed
kahel pool teed on tee
Ootan, et päästaks kevadveed
või mind uputaksid need.
Mul on vaid üks roheline,
viimsest tikust võtan tuld.
Mind naerab päike paheline
kutsub tuul ja suudleb muld.
Sa tuled ja küünla süütad
ja huikad metsalisi.
Muigad ja pilguga rüütad -
meenutan neid hetki imelisi.
Ja langemas lund, langemas lund
õnnitlen, surun kätt tugevasti.
Mul meeles on viimnegi veedetud tund,
ma armastan teid igavesti.
Sajavad kinni kõik teed.
Valgeks ühtseks vaibaks valgub
mina, kodumaa ja helbekeed,
tuul kiidab ja öö saabub.
