Võimatu on ju keskenduda. Rääkimata sellest, kuidas mul viimasel ajal kõik allamäge läheb. Lisaks veel tunne, et ma kohekohe minestan. Kõik ei saa ju olla nii?
Aga jah, reede. Tekkis kohe teistsugune tunne tehes kõike teistmoodi. Kohtudes teistmoodi inimestega. Alustades laupäeva hommikut bussis "Kuritööd ja Karistust" lugedes. (Ärge olge kurjad minuga, kui mõne väikese- või suure algustähe reegli vastu eksisin, mis sest, et ma neid just õppisin :D) See selleks. Mul polnud midagi teha, sõitsin kesklinna. Seal tuli vastu kolm purjus meest, kes mulle seletasid, et ma näen hea välja ja mina ja siis üks tüüp oleksime koos väga head. Kutsusid Mustamäele kaasa :D. Aga mul hakkas töö kell 10 ja võõrastega kuskile... eii. Siis sõitsin nr 5 bussiga kuskile Kosele, leidsin ühe ääretult ilusa koha, kus jalutada. Jalutasin seal üksinda, seal oli mingi maastikukaitseala vms. Tekkis igatsuse tunne.
Tõesti, tõesti ei suuda keskenduda. Tahan täiega pidu panna, tahan, et ma muutuksin nii palju, et unustaksin, kes ma olin. See oleks nagu uus elu, restart. Ma korra kunagi ammu juba sain sellega hakkama. Aga jah. Peab tunnistama, et su lagi on tõesti väga ilus. Ära pahanda, et sellest pilti nägin.
It's better to be unhappy alone than unhappy with someone - so far. - Marilyn Monroe
No comments:
Post a Comment