Õhtupäike

Korallirahn, sealt peegeldumas
sinu kullast kell
ja taevatähed, naeratamas
minu silmad sul.

Ja hetkeks pilgu pöörates,
Mind matab taevas hall.
Ma laintes,tuulekeeristes
vaid üksi, taeva all.

On päike ammu varjunud,
ei valgust, varje näe.
Ma ennast, tähti märganud,
ei näind, et andsid käe.

Malbelt, malbelt, heinad sülen
tuled üle õitsva aa.
Su silmi nähes seest ma põlen
kui esmakord sind kohtan ma.

Neid palgeid olen varem suudeld,
Su rinnalt otsind lohutust.
Su nimi kajab sarapuudelt,
Hõigub laineist tohutuist.

See hetk võiks olla igavik
kui heintega must möödud sa.
On kätte jõudnud videvik
kuid süda keeldub lahkuda.

Good times, bad times...

Jaah, suvi et peaaegu läbi. Tahaks veel igalepoole minna, palju asju teha. Aga praegu siis, välja peaks sättima. Ma vahepeal läksin hulluks kusjuures. Nädal aega lihtsalt ... polnud kaine... polnud üldse kodus. Kõigest oli nii pohhui. Kõigest. Jaa, keerasin sitta kokku. Kahtlesin oma valikutes. No Ok, ma siiani kahtlen, aga loll olen ma igaljuhul. Aga noh, ju kõik peab olema nii, nagu on. Ükspäev, tegin igavusest pilti =)

Tegus.

Tegelikult on tõesti tegemist olnud. Jah, pole siia ammuammu kirjutanud. Aga jamh, Pärnus sai käidud, tööl oldud. Aga tegelikult on kõigest tüdimus. Kõik on muutunud. Mina olen muutunud, mitte parimas suunas. Olen üksinda, tunnen, et mida ma ei taha, mulle pakutakse, mida ma tahan, seda enam ei saa. Tunnen, et mul pole midagi, aga samas on mul palju. Ja inimesed, kelle pärast ma võiksin lõpetada oma nõmeda käitumise. Tõesti masendav, et mida sa hoida ei oska, sellest jääd sa ilma. Ja nii ongi.