Malbelt, malbelt, heinad sülen
tuled üle õitsva aa.
Su silmi nähes seest ma põlen
kui esmakord sind kohtan ma.

Neid palgeid olen varem suudeld,
Su rinnalt otsind lohutust.
Su nimi kajab sarapuudelt,
Hõigub laineist tohutuist.

See hetk võiks olla igavik
kui heintega must möödud sa.
On kätte jõudnud videvik
kuid süda keeldub lahkuda.