Võin ju öelda, et minuga on kõik korras... kuid mu südames on veel endiselt lahtine haav.
Üks lihtne laul võib panna mind nutma. Kasvõi rongis. Tahaks valust karjuda.
Jah, ma pole kedagi kunagi nii armastanud, nagu Sind. Olid ja oled mulle endiselt kalleim.
Ma ei hoidnud Sind kui kulda, sest kullal on hind, aga sina oled hindamatu!
Tahan millalgi minna Paldiskisse. See on koht, mis mulle eriti südamesse jäi. Oeh, hakkasin jälle nutma. Mäletan, kui sinna esimest korda läksin. Ma olin nii õnnelik. Seal rongijaama lähedal oli astang, seal olid luiged... meri sillerdas... See kõik tundub nii muinasjutuliselt unenäoline.
Ma ei tea, mida mu süda teeb, kas ma saan Sinust üle. Ma kohutavalt armastasin Sind, nii palju. Ma vähemalt üritasin, andsin endast parima.
Ei tea, kas just lohutav, aga vähemalt on lõpp selgesti piiritletud. Justkui liumägi, millest alla sõites potsatad porisesse lehehunnikusse, ei näegi, mis üles jäi.
Jah, ja meie suhe oligi selline. Ühel hetkel kõrgel, järsku märkamatult taas alla lupsates. Teist teed ju pole.
Need Su sõnad, mis sa mulle ütlesid ühel õhtul, need teevad eriliselt haiget. Solvangud on üks asi, aga tõsiselt, see oli nagu ulmeliselt valus. Ma võin ju teha näo, et ma olen tugev, aga see ei ole ju võimalik.
" Kõik mida tunnen, pean vaikima maha. Sina... sina vaid vaikuses kajad. " Ruja -Rahu
No comments:
Post a Comment