Ma ei tea enam.

Kõik, kõik on nii p****s. Ma ei kujuta enam ette. Lähen vist hulluks.

1) Suutsin vist rikkuda oma läbisaamise inimesega, kes oli valguskiireks mu pimedas päevas. Kes suutis m6tted halvast natukenegi eemale viia. Anna andeks, ma lihtsalt tahtsin, et sa mu mõtlemisvõime ummistaksid.

2) Inimene, kes on olnud mulle nr1, ei taha minuga suhelda. Lisaks veel see, et kogu see teema kõrvetab mind seespoolt, ma sulan seespoolt. See, et tal hästi ei lähe, tapab mind.

3) Kool. Ma ei taha. Ei, ei , ei. Ma saan vist põhjuseta puudumiste eest käskkirja. Ma ei saa oma klassist kellegagi peale Joki läbi, uskuge või mitte, nad on mulle nagu v66rad. Nad vist isegi ei salli mind. Ma tahan kooli vahetada. Ma vihkan seda kooli.

4) Mu emal on raske. Ta jääb vb kuupalgast ilma, vb läheb kohtusse, vb vallandatakse. Ta sõimab mind, kui on põhjust ja sõimab mind, kui pole. Tna nt, sain sõimata, kuna olin liiga kaua väljas, ta sõimas pooleldi läbi une. Ma tulin rongi pealt jooksuga koju, ei hulkunud kuskil...


Aga kallis, ma olen su tita üle õnnelik.