Et siis, arvutitund. Krissu tavapäraselt igavlemas, klapid kõrvas... power hit radio.
Ja mul pole õrna aimugi, mis mu peas toimub, mida ma tahan. Jah, ma tahan teda, aga ei taha ka. Tahan olla vaba, kõike nautida, kuid samas olen nii üksi, vajan õrnusi, puudutusi, teise inimesi lähedust, suudlusi, kedagi, kes minu eest hoolitseks. Tooks lilli ja lohutaks. Oleks olemas kui ma seda vajan ja kutsuks mind printsessiks. Oma pisikeseks, hulluks printsessiks. Kui nüüd mõtlema hakata, siis 1 inimene ju mõnda neist ka täidaks, võibolla rohkemgi. Aga kas ma seda kõike ka tahan!?
Ja siis kool. Mulle hakkab tunduma, et hullem on möödas, kõik hakkab kuidagi ise paika loksuma. Muud probleemid - emaga tuleb lihtsalt osata olla. Aeg ise lahustab kõik ebameeldiva. Või siiski.
Ma ei tea ise ka, mida ma Su vastu tunnen. Ma olen vihane, et Sa nii tegid, ma ei oska midagi arvata. Kas ma armastasin Sind? Ma ei ole kindel, kas see oligi armastus, aga mul olid Su vastu tunded. Kuid iga kord, kui leidsin meid taas tülitsemas, sain taas haiget, tükike minust justkui suri. Kõigest hoolimata, usun, et see on siiski hea, et kõik läks nii nagu läks. Soovin Sulle kõike head!!!
No comments:
Post a Comment